Koostan Eesti 1997. aasta piiblitõlke põhjal evangeeliumide sündmustest luterliku kiriku kalendri alusel uudiseid, nagu nendest kirjutataks tänapäeva ajalehtedes.
Piibli tõlkimisest rääkides toonitatakse tavaliselt emakeelse tõlke olulisust: emakeelne tõlge puudutab lugejaid sügavamalt kui võõrkeelne. Pisut vähem on levinud väljend: “südamelähedases keeles” tõlge, mille all mõeldakse inimesele argiselt omast keelekasutust.
Rääkimatagi lastele mõeldud piiblilugudest on paljudes keeltes olemas koomiksipiiblid, slängipiiblid, lihtsas igapäevakeeles Piiblid jms, mille kaudu on lugejad leidnud tihti tee ka “päris” Piiblini.
Pean tunnistama, et emakeelse piiblitõlke tähtsus on jäänud mulle isiklikult kaugeks. Mu esimene Piibel oli soomekeelne. Valisin selle, sest “ämmaemand” mu usuletuleku juures oli soomlane, kellega suhtlemiseks vajasin oskussõnavara. Eestikeelse Piibli hankisin hiljem.
Väljend “südamelähedases keeles” Piibel seevastu omandas minu jaoks isikliku, läbitunnetatud tähenduse siis, kui hakkasin kirjutama neid uudiseid. Piibli lood, sealne sõnum ei tule mu juurde enam vahendatuna kusagilt kaugelt, teisest ajastust pärit kummalisest vormist, jäädes alati pisut eemalolevaks, distantsinõudvaks, vaid Jumala maapealne elu koos tema kaasaegsete elude ja sündmustega põimub vahetult minu kaasajasse, minu ellu. Jumala lood toimuvad tõepoolest kogu aeg igas ajas, tundub. Seda ON julgustav ja ülesehitav tajuda. Vahe nende kahe kogemuse vahel on, kummaline küll, suur.
Teatud vormide eelistamine on kindlasti maitseasi. Oluline on, et Jumal üldse inimesega räägib ja seda Piibli, oma Sõna kaudu. On ime, et eesti keeles on juba alates 1739. aastast olemas terviklik Piibel. Enamikul nii väikestel rahvastel sellist võimalust pole olnud ning paljudel pole siiamaani.
Tänu Jumalale meie hoidmise eest.
Piret Riim
